Turist kirjeldab olukorda (Home)

Tavaliselt on nii, et kui ütled kellelegi, et sa lähed reisima, siis see inimene rõõmustab. Võibolla kergelt roheka varjundiga, aga üldiselt on reaktsioon “oo, nii äge!”. Meie reisimiste puhul on tavaliselt nii, et edasiste selgituste puhul tehakse juba igasuguseid hämmeldust väljendavaid ilmeid ja lõpuks jõutakse järeldusele, et reisimine on hullult äge, aga sinna, kuhu meie läheme ja sellisel ajahetkel, ei tahaks väga minna. 

Esiteks oleme reisinud paar korda nii, et terve juulikuu möödub kuskil Lõuna-Euroopas. Ja teiseks kõik need ajad, mil normaalne eestlane rullib Tais, Jebiktuses või kusiganes soojas kohas, püherdame meie end hoopis lumes, kolmtuhat meetrit merepinnast kõrgemal. Sel aastal juhtus see ajal, mil Eestis juba lumi sulanud ja kõigil kevad südames nii, et meie väike trip Tagasi Talve 2012 tundus pigem kummastust tekitavat kui kedagi kadedaks tegevat.

Eniveis. Kui teatad, et lähed suvel kuuks ajaks minema, on paljude inimeste reaktsioon, et miks seda teha, kui Eesti suvi on nii lühike ja nii mõnus ja soojal maal tahaks ikka külmal ajal käia.

Okei. Miks siis?

Näiteks Kreekas on põhihooaeg juuli-august. Maist oktoobrini kestab küll suvitushooaeg, aga need on need kõige magusamad kuud. Oktoobrist maini on vaikus ja mõnel väikesel saarel ei pruugi üleüldse midagi toimuda. Praamiliiklus on hõredam, katamaraanid ja kiirlaevad ei pidavat üldse sõitma. Ja noh, eks see oleneb asukohast, aga ma ei oleks see julge, kes bikiinid kohvrisse paneb ja hooaja lõpus oktoobris rannapuhkusele sõidab. Vaatasin näiteks just ühe kupongiportaali superpakkumist superhotelli Portugalis Algarve maakonnas. Kõige soodsama paketi tingimus oli, et reis toimub oktoobris. Noh… Ma olen käinud Portugalis oktoobris. Loomulikult on seal soojem kui Eestis, aga ma läheks sinna sellisel ajal pigem kultuurireisile - sellist konte luuüdini soojendavat rannailma isiklikult kogeda ei õnnestunud.

Ühesõnaga, vastus küsimusele, et miks suvel ära minna:  Sest samamoodi nagu Eestis on suvel kõige mõnusam, on ka teistes Euroopa riikides suvel kõige mõnusam. Kui sa tahad kõige mõnusamal ajal kogeda Euroopat, siis tulebki minna suvel. Iisi. Teine põhjus - loomulikult oleks tore pikendada suve väikese septembripuhkusega, aga meil on lisaks sellised ametid, et juulis on kõige mugavam telefon välja lülitada. Ei mingit kombineerimist, et kes ja kuidas su tööd teeb. Kui käiks koolis, näiteks 7. klassis, oleks ka muidugi see faktor, et 1. septembril algab orjus ja kui sellesse paus tehakse, pole Euroopa randades enam suurem asi troopika. Peaks nuttes raha kokku kraapima ja näiteks Dubaisse lendama (kuhu suvekuudel minu teada paketikaid üldse ei tehtagi ja olles paar korda seal ise käinud, olen ka paar korda kohalikelt kuulnud kekutamist, et suvel saab oma auto peal päriselt ka muna praadida kui panni ei juhtu käepärast olema, mis iganes, kõlab halvasti igatahes).
Kolmandaks on on külmal ajal külmale maale reisimine ja soojal ajal soojale maale reisimine organismile kergem taluda. Aga see võib olla ka väljamõeldud vabandus selgitamaks paranormaalset nähtust, et mäed on meid ära nõidunud ja me ei oska neist enam eemal olla. 

Mykonose turisti kohta ma tegelikult ei ütlekski turist. Ma kutsuks neid pigem suvitajateks, sest nad rohkem nagu suvitavad kui turistivad. Eks igal Kreeka saarekesel on mingi jupp mingit jumalat alles ja mingi vana kivi, mida imetleda, aga Mykonosel mingit pommuudist nagu pole. See on ikka rohkem fäänsitamise, kokteilitamise, laundžitamise ja siidrätikesega ringi lehvimise koht. 

Santorinil on neid turistijaid kuidagi rohkem ja suvitajad on hoopis teistsugused. Oias oli palju mesinädalapaarikesi, aga ka palju titekärudega peresid. Firas, mis on nende pealinn, palju skandinaavlasi ja sakslasi peredega. Ja igal pool rallis ringi busside viisi USA ja Jaapani penskareid. Ehk, et keskmiseks külaliseks saab selle arvutuse järgi paketireisija. Seljakotituristi nägin ka vähem kui kõhukotituristi.

Fira nägi samuti väga paketireisijalik välja. Vedisime end sinna ühel õhtul kohale, teeseldes taksojuhile, et meie kaks ja siis kaks suvalist USA piffi oleme kõik neljakesi suured sõbrad. Ei viitsinud eksperimenteerida, et kas sajameetrisest mahamineku vahest olenemata peavad võõrad ikkagi igaüks enda seltskonna eest maksma või mitte. Oleks bussiga läinud, kui sõiduplaanis poleks olnud müstilist kahetunnist auku. Üldiselt mugavam ja rohkem ruumi rääkimata sellest, et maksab kordades vähem.

Firas üritasime leida meeste juuksurit, aga tulutult. Aelesime siis natuke niisama ringi, tegime pilti ja jalutasime, ostsin mingi megahäbeliku väikese onu käest tänavalt endale laavakivist käekette, annetasime kohalikule loomade varjupaigale paar eurot ja vaatasime läbi aia, kuidas neil hoovis kassipoeg tooliga mängib, inspekteerisime seda maailma kõige ilusamat päikeseloojangut, ostsime endale praamipileteid ja käisime mingis nurgataguses tavernas söömas. 

Ühest küljest pole Fira selline turistide jaoks püsti löödud Disneyland, aga teisest küljest natuke jällegi on. Majad on vanad ja õiget värvi, aga samas on jube palju turistidele mõeldud asutusi. Ambitsioonika sisekujundusega lounge’id ja palju-palju poode.

Poodidest ülekaalukas enamuses tundusid olevat kõikvõimalikud ehtepoed suvalisest tiluliluputkast kallite kullapoodideni välja. Väike Chopard? Pole probleemi. Lisaks on roppu moodi igasuguseid turistipoode, kus müüakse asju külmkapimagnetitest odavate Hiinas toodetud kummiplätudeni, rannalinadest helendavate sarvedeni (keegi kuskil on välja mõelnud, et need on pidutsemiseks vajalikud, ei teagi, miks).

Üldiselt oli see Fira just täpselt nii igav, et peale sööki kohe koju ära sõita. Võibolla on kuskil huvitavad kohad, mida me ei leidnud, aga nagu otsida ka väga ei viitsinud. Otsustasime, et meil on endal väga äge vaade ja rõdu ja piisavalt veini. Tuleb tagasi “koju” minna. Selle koha peal saime karistada ülitäpselt sõiduplaanilt, hilinemise eest. Saksa täpsus my ass, kreeka täpsuseks hakkan seda asja kutsuma. Nimelt jäime ühe minuti hiljaks, aga buss oli juba läinud. Ei mingit ootamist peatuses. Kui lõpuks järgmine tuli, läks see samamoodi peatusest välja isegi mõni sekund enne täistundi, mis andis meile võimaluse nüüd omakorda naerda nende üle, kes 10 meetrit jaamast rahulikul sammul lähenedes totaalse ninanipsu said. 

Muide. Kui keset ööd buss kuskil kaljunuki peal u-kujulises kurvis sellise hooga pidurdab, et sa ninaga vastu enda ees olevat istet lendad, ei tähenda see kohe mingit õnnetust või teele hüpanud kitse ega muud taolist. See tähendab, et bussijuht on viimasel hetkel märganud, et vastutuleva bussi juht on ju tema sõber!!! Mõlemad litsuvad pidurit ja sel ajal, kui bussitäis rahvast üritab šokist toibuda, rullivad bussijuhid aknad alla ja ajavad omavahel mingit “kuidas Toivo elab” stiilis juttu ning mugistavad lõpetuseks paar minutit naerda. Mõlemas suunas on kitsal pimedal mägiteel loomulikult tekkimas tohutud ummikud. Bussijuhid edastavad tervitused üksteise peredele ja siis jälle gaas põhja.

Kuidas toimib Kreekas kaardimakseterminal? See on katki.

Tööle hakkab terminal siis, kui küla ainuke pangaautomaat, kuhu sind sularaha järele juhatatakse on rahast tühjaks imetud, aga sina oled oma joogid juba kätte saanud ja äragi joonud. Sellisel juhul ütleb vahetuse vanem, et oiiii, ei teagi nüüd, mis teha, me mõtleme korra. Läheb tagaruumi ning naaseb viie minuti pärast reipa valevorsti ilmega ning teatab, et neil “õnnestus makseterminal ära parandada”. 

Nii. Palun väga! Vaadake seda pilti. Mu kerge foobia veealuse maailma osas sai õigustuse.

Mulle küll ei meeldi, et sukeldud vette, hakkad pinnale tõusma, teed silmad lahti ja su ees poolel teel õhu kätte on säherdune creepy lõks. See on ainult jupp kõigele lisaks. Mis see on? Vee alla oli tõmmatud mingi köis, mille külge oli tõmmatud veel palju köisi, mille külge oli tõmmatud nööre. Et paate kinni siduda. Puhas õudusfilmi materjal. 

Õudusfilmi materjal number kaks oli pärast ujumist tagasi hotelli saada. Nagu eelmise postituse piltides näha, siis hotell kõrgel, vesi madalal. Alla saab mööda treppi, millel on umbes miljon astet ja üles saab täpselt samamoodi ainult, et… lähed trepist üles. Alustada tuleb alt eeslite juurest. 

Need seisavad seal neljakümnekesi kitsa trepikurvi peal ja ainus viis mööda saada on nende tagant. Nii palju kui ma ratsutamistrennis olen käinud, on alati öeldud, et hobuse tagant temast mööda minna pole soovitatav, sest kui hobune ehmatab, paneb ta jalaga ja sina saad väga haiget. Eesel ei tundu selles osas just oluliselt rohkem usaldust äratav loom. Teine variant on häpata eeslile selga ja mingi pleki eest üles ratsutada. Mis ei tundu oluliselt lahedam kui kõndimine.

Peale eesleid on ootamas jõhker trenn 40-kraadises leitsakus päikese käes. Mis tuletab mulle meelde, et ma tahtsin öelda, et Santorini pole kõige õigem koht, kuhu sünnipäeva puhul viia oma vanaema. Või kui viia, tuleb planeerida olemine saare laugemasse osasse, kus on olemas ka päris päevitamise-rannad ja elu ei käi seina peal nagu prussakatel. Lugesin hotelliarvustustest mingite ameerika pensionäride nurinaid, et treppe oli igal pool nii palju ja nii järsud ja põlved ju on haiged ja miks keegi kuskil ei öelnud neile seda blabla. Et siis, jah - kui te ei taha, et teie vanaema järgmise kurja trepikommentaari postitab, viige ta mujale.

Kui juba läks rääkimiseks, et keda Santorinile mitte viia, siis lastega reisijatel tuleb enne puhkust väike research teha. Kuna on palju mesinädalahotelle, on ühtlasi palju hotelle, kuhu lapsed ei olegi üleüldse lubatud. Meie hotellis olid lapsed seaduslik kaup, aga neile kehtis kellast kellani basseinikeeld. Vist oli nii, et mudilased alla 12 vms ei tohtinud keset päeva basseinis olla. Lisaks olid keelatud kummimadratsid, ujumisrõngad ja kõikvõimalikud mänguasjad. Ning ühtlasi kisamine, röökimine ja jooksmine. 

Meenus mõne aasta tagune skandaal, kui mingi Eesti spaa tegi lastevaba nädalavahetuse. Inimesed pistsid ruigama ja debatte pidama, et kas nüüd nii on ikka kohane ja mis saab pereväärtustest ja lapsevanemaid diskrimineeritakse jne. Üks nädalavahetus! Ei kujuta ettegi, mis juhtuks, kui keegi keelaks Eestis kuskil lastel basseinis olemise või üleüldse 24/7/365 hotelli sisenemise.

Hotelli peal ringi kooserdades juhtus lõpuks see, mis juhtuma pidi - taas Mamma Mia otsa põrkamine koos seletustega, et kust me ikkagi tuleme. Kuulnud, et Eestist, jäi Mamma Mia mõtlikuks ja ütles siis: “Hmm… Mul oli just siin üks tüdruk Ukrainast, aga ta läks napilt ära, näete kui kahju…”

No selle asja peale ei osanudki kohe midagi öelda. Kõik head vastused tulevad ju alati liiga hilja pähe. Otsustasime, et kui tädi järgmine kord räägib oma kodumaast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, ütleme: “Oi, me just käisime Marokos ju!” Kus me pole muide käinud, aga arvatavasti paneb selline seos LAV-i kodaniku samamoodi silmi pööritama kui Eesti ja Ukraina ühte patta panemine. Muidugi, jah, pole siin midagi imestamisväärset, et inimesed ei tea, kus Eesti on, aga igatahes - on vähem tüütu, kui teeseldakse vastupidist ja lihtsalt viiakse jutt ruttu mujale (“Aaaaah, ESTONIA! Of course I know where that is and so, what would you like to order?”)

Adekvaatset juttu tuli ka natuke. Ei saanudki aru, kas hotell on tal ostetud või rendib ta seda või lihtsalt töötab juhatajana, aga igatahes, need koopamajad tekkisid Santorinile nii, et kunagi ammu-ammu tassisid meremehed oma tavaari sinna hoiule, panid koobastesse, mida vulkaanilise tekkega saarel oli kõvasti ja lõid koopad laudadega kinni. Ise läksid merele. Pärast tulid tagasi oma tavaarile järele. Mingi kell aga jäädi sinna paikseks, ja vot ongi nii. 

Elu käib Oias märtsist oktoobrini. Oktoobris lööb Mamma Mia oma hotelli laudadega kinni - korralikult, et tuulte-tormidega võimalikult vähe niiskust tuppa pääseks. Sõidab Lõuna-Aafrikasse. Ootab seal märtsini. Märtsis tuleb tagasi, võtab lauad eest ära ja teeb hotelli uuesti lahti. Tegelikult toimib selline rütm ka teistes külades ja teistel saartel. Nii, et ma kujutan ette, et päris nukker on see Egeuse mere kant näiteks detsembris.

Lisaks soovitas Mamma Mia meil merre ujuma minna, ujuda mööda kaldeerat ja ümber mingi saare. Soovitus, mis algul tundus nagu ta tahaks meist lihtsalt kerge vaevaga lahti saada. See külg saarest, kus on Oia küla ja Fira ja nii edasi, on nimelt see kõrge külg, kus randu pole. Wikipedias on mõned pildid mere poolt, peaks andma ettekujutuse küll, mismoodi olukord välja näeb.

Kõrge külje pluss - megavaade kaldeerale. Kaldeera on siis selline vulkaani kokkuvarisemisel tekkinud hiigelsuur ja väga sügav negatiivne pinnavorm, inimeste keeles “suur auk”. Auk on väga suur ja vulkaanipurse ise oli ka metsik hävitades Kreeta kõrgkultuuri ja mattes vaese Knossose palee Kreetal tuha alla. See suur auk meres on andnud alust ka diskussiooniks, et ehk see Atlantis ongi tegelikult kuskil seal Santorini kandis, aga seda lugege Wikipediast ise. Igatahes - kui keegi tahab oma silmaga näha kõnekäändu “vaga vesi, sügav põhi”, siis see on seal, Santorini ümber ja vaatepilt on väga-väga võimas ja ilus.

Kõrge külje miinus - jääb ära heleda lauluga merre jooksmine. Kõigepealt pead kuidagi mäe otsast mere äärde saama ja siis mere ääres omakorda vaatama, kuidas sinna merre saada nii, et pärast kaldale tagasi ka saaks. Ülevalt vaadates tundub kaldeera ülitüüne, aga all on ikka mingi väike lainepoiss ja teravad kivid. Lisaks sõidavad seal igasugused paadid ja laevad ja soovitus “ujuge mööda kaldeerat ümber selle väikese saare, mis seal keskel on” tundubki seetõttu natuke ekstreemsevõitu. Lisaks on mul isiklik issue merepõhjaga. Kui ma tean, et see on väga sügav, tundub ujumine creepy, sest ma ei näe, mis seal põhjas on ja teadupärast võivad seal ju olla lausa kollid ja laibad jne. 

Üks väike illustreeriv pilt siia vahele. See on hotelli madalaimalt astmelt allapoole pildistatud. Helesinine on kivid vee ääres ja tumesinine on see kuri kaldeera. Marek uuris kuskilt välja, et kohe, kui oma varba sealt helesinise ääre pealt kaugemale sirutad, on jala all sügavust 80 meetrit. Täiesti piisav, et mina seal ujuda ei tahaks. Kuna ma ei ole mingi papist kiisu, siis mittetahtmine pole muidugi argument, kui on võimalus teha midagi, mida varem pole teinud (ja järgmist võimalust proovimiseks lähitulevikus ei paista). Kerge mööndusega, et päris kaldeera keskele ujuma ei pea.

Elu on peale selle näidanud, et igasugused jubedad asjad võivad hoopis lootusetult meeldima hakata.

Lugedes, et saarel on maailma kõige ilusam päikeseloojang, tekkis mul esimese asjana küsimus, et mitmepalli süsteemis ja mille järgi päikeseloojangu ilu hinnatakse? Et mida rohkem punaseid toone seda kõrgem hinne? Kuhu loojub - järve, merre, majade või metsa taha? Või misasja nagu… Jabur ju.

Oia külas ühele (plaksutavad inimesed) ja teisele poole (päikeseloojang) vaadates, tekkis meil küsimus, et what the fuck? On jah ilus päikeseloojang, aga… Taas kord - mille järgi saaks öelda, et see on nüüd poole ilusam kui mingi muu päikeseloojang. Arutelu teel jõudsime järeldusele, et kui sa elad keset kuiva sisemaad ja päike loojub iga päev kuskile vastasmaja taha, on see päikeseloojang tõesti minestushooge esile kutsuv. Meie aga, vaprad ida-eurooplased Läänemere kaldalt näeme merre loojuvat päikest suhteliselt tihti olenevalt ilmast ja viitsimisest mere äärde minna ning rahustuseks kaasmaalastele edastame teate, et päikeseloojang kui nähtus on täpselt sama kaunis ka Eestis.

Järgmisel päeval õnnestus meil vaadata päikeseloojangut hoopis Firast ja siis muidugi avaldus asja point natuke rohkem. Nimelt see päike loojub mingi vine sisse ja tüüne kaldeera (see on vulkaanist tekkinud sügavik seal Santorini juures meres) ja teised saarekesed ja kogu krempel kokku moodustab lihtsalt sellise ülimalt unenäolise vaatepildi (millega seoses jäi Oia turismiteenistus mulle räigelt vahele valetamisega, et nende küla on parim koht päikeseloojangu vaatamiseks). Aga… IKKAGI! Ikkagi ma ei ütleks, et see on nüüd parem vaatepilt, kui näha päikest loojumas Käsmus Kuradisaare taha.

Võrdlev pildimaterjal tõestuseks, et päikeseloojangud pole võrreldavad:

Teel hotelli nägime esiteks mitut eeslikolonni (keset kunsti- ja ehtebutiike täis peatänavat). Ma ei osanud seisukohta võtta, kas see on Disney lõbustuspark või need on päris eeslid. Hiljem selgus, et midagi vahepealset – see on eeslitakso, et inimesed, kes ei jaksa treppidest ronida, saaksid vähesema vaevaga alt mere äärest üles külasse.

Lisaks nägime karja inimesi, kes olid end müüride ja treppide peale ära sättinud, et vaadata seda legendaarset Santorini päikeseloojangut, mis olevat Maailma Kõige Ilusam Päikeseloojang. Nagu mingi välikino nägi see välja ja kui päike siis merre ära vajus, terve see kari ka plaksutas.

Peale mõningast mööda treppe ukerdamist jõudsime oma hotelli, kus tervitas meid üks naine, kes oli siililegi täiesti selgelt vaadanud liiga palju “Mamma Mia” muusikali. 50-midagi aastat vana, pruuniks päevitanud hipiblondiin üleni valges. Kes seda muusikali ei tea, siis see on selline Abba-põhjaline megamiks, mis räägib ühest naisest (keda filmiversioonis mängib Meryl Streep), kes on forever vallaline üksikema, kes kolib väikesele Kreeka saarele ja hakkab seal hotelli pidama. Ja nii edasi.

Kuna meiega koos tulnud lollakad turistid nägid välja äsjasaabunud (lumivalged) ja lollakalt fäänsid (kõrged kontsad Santorini munakividel ja järskudel treppidel on ju midagi ääretult kohast), siis meie oma soojamaariietes ja juba pruunidena ilmselt tundusime tädile nagu mingid ringiuitavad turistid ja algatuseks juhatas ta meid sõbralikkust teeseldes oma hotelli territooriumilt lihtsalt läbi ja edasi teadmatusse. Hakkasin teda silmapilkselt mittesallima. Hiljem see veel süvenes, aga sellest pärastpoole.

Lõpuks see lugu lahenes ja me saime oma toa ikka kätte. Põhimõtteliselt koosnes kogu kompleks väikestest koopakorteritest ja peamajast sviitidega, mis olid lihtsalt ühed väga suured koopad. Soovitan soojalt töönarkomaanide võõrutusraviks – kaks sammu tuppa astudes kadus levi täielikult ja koopa sügavusest magamistoast seda ärkan-ja-hakkan-kohe-meili-lugema asja teha pole võimalik.

Kui koobas tundub kuidagi primitiivne ja täiesti ebaglamuurne elupaik, siis esiteks, ma luban, see on ikka päris huvitav elamus ja hommikul urust välja ronides saad sellise vaatega vastu pead, et võid teadvuse kaotada.

Kes ei suuda end elamusega veenda ja on vähe materiaalsem inimene, siis neid hindu kuuldes siiski äkki mõtleb ümber? All olev räämas koobas asetses keset meie hotelli ja Mamma Mia seletas, et nad ei saa seda korda teha, sest see pole nende oma, aga ära osta pole seda mõtet, sest 47 ruudune koobas, kus pole sees mitte kui midagi, maksab 480 000 eurot. Et kui keegi tahab endale vanas rahas seitsme ja poole millist väikest, aga hea vaatega koobast Santorinil, siis andke aga kuuma. 

Ma olen ebastabiilne blogija, sest mul on arvutivälises maailmas liiga palju tegemist. Aga ma nüüd olen tagasi.

Mykonosest veel kaks mainimist väärt kildu enne, kui ma oma jutuga Santorini juurde jõuan…

Algatuseks kinnistas see reisietapp veendumust, et esiteks kreeklane ja plastikraha pole erilised sõbrad ja teiseks kreeklased tänapäeval vist eriti makse ei maksa (tervitan Kreeka majandust siinkohal). Medali peaks andma eelkõige laevafirmadele ja restoranidele ja siis edasi juba vaatab. Mõned poed ja hotellid ikka on, kus teenuste eest saab kaardiga maksta ning kus su raha liikumisest jääb jälg, aga muus osas… Okei, ma saan aru, et kaardimajandusega opereerimine läheb ettevõttele üht-teist maksma ja sulas on toredam. Aga kui sa tegeled suuremate summadega kui 5 eurot, võiks mingi elektroonikavariant ikka olla. 

Ma ei tea, kas see on mingi rottide stiilis uppuvalt laevalt põgenemise ja musta raha sukasäärde kogumise taktika, aga ikka igasuguseid huvitavaid asju tehti, et saada kliendilt kaardi asemel kätte sularaha. Ühes kosmeetikapoes teeskles tädi, et tal on päev otsa olnud kaardiautomaadiga mingi jamps ja kuna ta paneb viie minuti pärast poe kinni, siis on mõistlikum ja kiirem ikka automaadist raha tuua. Ma ei viitsinud. Ja oh seda imet! Kahe tunni pärast sealt mööda jalutades (kell 1 öösel - poed on ju poole ööni lahti) oli see endiselt pärani avatud ja täis sularahas maksvaid kliente. Saare pangaautomaadid olid pidevalt rahast tühjaks lüpstud.

Eee… Ja siis teist asja, mida ma öelda tahtsin, ma enam ei mäleta.

Võibolla see, et saarelt minema pääsemine oli praaminduse mõttes täpselt sama lihtne, kui sinna saarele saamine. Oli vaid vaja ühte reisibürosse sisse minna, vehkida oma välja prinditud broneeringu ja ID-kaardiga ning laevapilet oligi käes. 

Praami ennast pidi üllatuslikult 2h ootama, aga mööda saari ringi reisides saab selgeks, kust sellised hilinemised tulevad. See ei ole niivõrd soojamaa-manjaana vaid lihtsalt inimeste ja tuulte koosmõju. Minu arust. Praamid ja kiirlaevad sõidavad läbi miljon saart ja kui sul keegi seal visiiri vahele jääb või kohvrit üles ei leia (need visatakse ühte ruumi kokku), siis nii need minutit muudkui kuhjuvadki.

Praamijärjekorras sai loomulikult jälle tunda toredat USA egomentaliteeti. Kuna me olime esimesed, oli meil kaks tundi aega kuulata iga minuti tagant korduvat stampdialoogi.

Ameeriklane: “Tere! Kas see järjekord on laevale Speedcat 2?”
Piirivalvur: “Jah.” 
Ameeriklane: “Ahah… Kas ma pean minema selle järjekorra täitsa lõppu või?” 

Kui sa seda juba kümnendat korda kuuled, tahaks loomulikult karjuda, et ei, SINA oled eriline, sina ei pea seisma järjekorras… MUIDUGI SA PEAD SEISMA JÄRJEKORRAS, IDIOOT! Aga no loomulikult ei tee seda ju. Lihtsalt vaatad ja imestad, et mille põhjal see järjekorras seismine nii šokeeriv uudis on ja üleüldse, mis vahet sel on, sest kiirlaeva peal on niikuinii kohad kindlaks määratud. Kes-ees-see-mees reegel ei kehti. 

Novot. Ja nii me siis ootasime seda praami, et Mykonos Santorini vastu välja vahetada.